Härjapõlvlaste kaitseala

Mida me teame härjapõlvlastest?

"Maa all elavad härjapõlvlased, maa-alused, maahaldjad. Vanemal ajal härjapõlvlaste nime üleüldiselt ei tuntud, küll aga maa-aluseid. Alles Kreutzwaldi kirjatööde kaudu sai härjapõlvlaste nimi üleüldisemalt tuttavaks. " (M.J. Eisen, Eesti mütoloogia)

Härjapõlvlased elavad kõikjal maa all, iseäranis meelsasti inimeste elupaikades – põrandate ja lävepakkude all. Sobivad ka kännud, kivid, keldrid. Härjapõlvlased on suure pea ning väikese kehaga, esineb mõlemast soost isendeid. Meestel on enamasti pikk habe. Vaatamata väikesele kasvule on neil palju rammu. Nad on targad ja tunnevad võlukunsti. Maa-alused näitavad end inimese, kärnkonna, karusipelga või majaseintesse pugenud putukatena. Nad armastavad sepatööd ja kuulu järgi valmistavad kuld- ja hõbeehteid.

Teisalt teatakse, et härjapõlvlased valmistavad hoopis tarbeasju: sirpe, vikateid, kirveid ja nuge. Üksikud inimesed on saanud neid kingituseks. Töötegemise hääli on öösiti kuulda, eriti hoos on nad Jaaniööl. Härjapõlvlased tarvitavad toiduks säravat hommikukastet, nad on ka maiad inimeste toidu peale. Rahvasuu peab neid rikasteks, kes tasuvad heldelt heateo või anni eest. Kuid maa-alused on ka äkilise iseloomuga ja vihastavad kergesti inimeste peale, saates tüli tekitajatele tihti haigusi, kui inimesed kogemata ja teadmatusest härjapõlvlasi pahandavad. Pahanduste ennetamiseks on ajast aega lepitusandideks antud piima, õlut, soola, sütt, hõbevalget, raha, leiba. Eriti rikkalikult on annetatud uute ehitiste puhul ja vanal ajal jättis nii mõnigi loom oma elu maa-aluste meeleheaks.

Härjapõlvlaste loo algus

Viimasel aastakümnel on Eestis toimunud suured muutused: Ehitustegevus on plahvatuslikult suurenenud. Enamus kaubanduskeskusi, pilvelõhkujaid ja sakraalhooneid on ehitatud härjapõlvlastelt luba küsimata. Maaelu soikumine ning inimeste massiline ümberasumine linnadesse on toonud kaasa kultuuriruumi läänestumise ja vanade kommete unustamise. Pahatihti ei pakuta härjapõlvlastele piima ega hõbedat. Meie ellu on tulnud ulatuslikud metsaraied, metsa ülestöötamine ülivõimsa tehnikaga, sealhulgas ka öösiti. Nii rikutakse väikeste olendite eluks vajalikku ökoloogilist tasakaalu. Agarad arheoloogid rikuvad väljakaevamiste käigus tahtmatult pisiolendite kodukoldeid. Selle tulemusena on härjapõlvlaste vääriselupaiku jäänud aina vähemaks ja oli aja küsimus, millal härjapõlvlased võtavad ette otsustavaid samme enda liigilise ning kultuurilise säilimise kaitseks.

Septembris 2006 saabuski Tartumaa Tervisespordikeskusesse härjapõlvlaste vanem, auväärne igihabe isand Aopelg Elulemb, kes koos Elva kunstniku Mariina Tiidoriga tegid direktor Karl Kontorile ettepaneku reservaadi erastamise ja edasise koostöö kohta.Üle aasta kestnud edukad läbirääkimised kaitseala loomiseks tipnevad kahepoolse lepingu allkirjastamisega ja esimeste härjapõlvlaste sissekolimisega 2007.a Mardipäeval.